Ma Vihkan Iseennest

Ma vahin oma suitsu, mis ammu on kustund
ja klaasi, mis ammu on tühi
mu ähmastes silmades peegeldub maailm,
mis ümar kui pudelipõhi
ma näen seda põhja liigagi tihti
näen ennast seal pudelipõhjas
näen oma käsi ja näen oma silmi,
silmi, mis kustund ja tühjad

Ma vihkan iseennast ja tahan kärvata

Ma kõnnin mööda linna ja vihma sajab
ja mul pole kuhugi minna
mind akendest saadavad tuhanded pilgud
ja lõhnad, mis tungivad ninna
nad saadavad mind nagu kodutut koera,
need Katid ja Matid ja Leenid
ma kõnnin ja muigan,
sest kohe shokeerin teid
läbi lõigates veenid